Igapäevaselt Tartuga seotud inimene ei peaks ööseks naabervalda magama minema. Ometi liigume järjest enam sinna suunas, sest elame ajal, mil naabervaldades kerkivad üha kiiremas tempos uuselamute kvartalid ja korterelamud. Tartu linnavalitsuse jaoks peaks olema loogiline soov, et need inimesed oleksid hoopis Tartu maksumaksjad ning nende järeltulijadki kasvaksid linnas.
Rahvatarkus ütleb, et plaanita pole tegu. Milline see plaan aga peaks olema? Kui eesmärk on, et rohkem peresid saaks Tartusse oma kodu rajada, tuleb linnal hinnata ja oksjonile panna talle kuuluvad tühjad krundid. Linnal on nii võimalus kui ka kohustus kasutada neid elamuehituseks, luues tihedama ja kestlikuma linnaruumi, kus ei ole vaja igapäevaselt nii palju autoga sõita, sest linna pakutavad võimalused võimaldavad vahemaid katta ka muul moel.
Sarnast strateegiat rakendatakse praegu Tartust märksa väiksemas maakonnakeskuses Rakveres. Ajend on sealgi sama tendents – elamuarendused tekivad otse linnapiiri taha, samal ajal kui teenuseid oodatakse linnast. Uued kodud kerkivad nii üksik- kui ka korterelamutena: linnaäärsetes piirkondades tänavate kaupa, linnas sees aga tühje krunte detailplaneeringutega väärindades ja enampakkumisele pannes.
Tartul on võimalus kasvada oma tänastes piirides
Kasvamine ei juhtu iseenesest – selleks tuleb kasutusele võtta uusi elamumaid. Esmapilgul võib tekkida küsimus, kus see vaba maa üldse on. Ent kaardile pilku heites ja avatud silmadega ringi käies selgub, et potentsiaali jagub. Linnal on krunte, mida saaks elamualadena arendada. Näiteks Raadil asuvad maatükid võiksid kujuneda väärtuslikeks elamupiirkondadeks. Täna käib Raadi piirkonnas elamuarendus küll hoogsalt, kuid see toimub vaid mõnesaja meetri kaugusel Tartu linnapiirist – Tartu vallas. Tühje krunte leidub ka Roosi tänava ääres, Põhja puiestee ääres, Muuseumi tee ääres, Ihaste tee ja Kalda tee vahel ning Puiestee tänava ääres.
Jääboileri laulus kõlab:
„Kaks tüdrukut lähevad Puiestee tänaval,
aega on palju, nad jõuavad küll.“
Samas loos öeldakse ka:
„Puiestee tänaval ongi üks puiestee,
siis kui ka puudest on alles vaid känd.“
See lugu elab paljude eestimaalaste hinges kui midagi väga ilusat ja romantilist. Linnaplaneerimise vaates peaks Puiestee tänaval aga olema puud, elamud, tüdrukud ja poisid – elu. Kehv lugu on see, et aega tegelikult ei ole, sest Tartu vallas, Kambja vallas, Luunja vallas ja Nõo vallas nii ei arvata. Seal on aeg hinnas ja otsused sünnivad kiiresti.
Linnavõim peab hoo üles saama
Kui linnajuhid hoogu üles ei võta, on tagajärg lihtne: üha rohkem inimesi kolib naabervaldadesse. Seda on praegugi oma silmaga näha. Kui linnas asuvad krundid enampakkumisteks ette valmistada, võiksid need elamualadena pakkuda kodu sadadele peredele. Iga viivitus tähendab kaotatud võimalusi, mida linna kasvuks hädasti vajame.
Küsimus ei ole selles, kas see plaan tuleks ellu viia, vaid selles, kust ja kuidas alustada. Loogika võiks olla lihtne – madalad viljad kõigepealt. Madal vili ei tähenda siinkohal kehva elukohta. Sellel on praktiline põhjus: need projektid nõuavad vähem aega, energiat ja riske. Kui alustada neist, saab kiire tulemuse ja nii-öelda kindla saagi kätte enne, kui liikuda keerulisemate eesmärkide juurde.
Sellel on ka strateegiline mõõde. Kiired võidud loovad hoo. Kui midagi saab varakult tehtud, kasvab motivatsioon ja enesekindlus ning tekib entusiasmi püüelda ka raskemate „viljade“ poole. Oluline on see ka riskide juhtimise vaates – kõrgemad viljad võivad sootuks kaduma minna, sest konkurendid on samuti oma viljapuude kallal.
Ressursse tuleb kasutada mõistlikult. Alustades lihtsamast, saab neid kokku hoida. Seetõttu tuleb kohe ära teha see, mis on võimalik – ideaalsemat hetke ei ole tulemas. Minu hinnangul on need piirkonnad Raadi ja Jaamamõisa.
Kestlik linn sünnib otsustest
Olemasolevate maa-alade täitmine aitab vältida linna hajumist ja äärelinnade laienemist. Uute üksikelamute rajamine linna servadesse tähendab pikemaid töö- ja kooliteekondi, suuremat autost sõltuvust ning kallimat infrastruktuuri. Tihe ja läbimõeldud elamuehitus kesklinna lähedal või olemasolevatel tühjadel kruntidel seevastu elavdab linnaelu. Tartu linnal on hea võimalus muuta oma kasutamata maa elujõulisteks ja kaasaegseteks elamupiirkondadeks – kuid see eeldab julgeid otsuseid, selget planeerimisstrateegiat ning koostööd kogukonna ja arendajatega.
Tartu arenguks on vältimatu kujundada poliitika, mis soosib tühjade kruntide kasutuselevõttu ja uute kodude rajamist. Kiired ja otsustavad sammud on hädavajalikud. Kui linn suudab oma tühermaad arukalt kasutada, saab Tartust tihedam, kestlikum ja elavam linn, kus on hea elada nii noortel peredel kui ka eakatel.
Tartu linna uues arengukavas on kirjas pikaajalised strateegilised eesmärgid ning 2045. aastani ulatuv visioon „Elamusteks valmis, elamiseks loodud“. Elamuste poolel pole põhjust pessimismiks – Tartul on selles osas tugev perspektiiv, alates rahvusteatrist kuni festivalide ja tudengialgatusteni. Elamiseks loomisega on aga veel tööd küllaga. Rütm tuleb kätte saada – nii nagu Looja lõi kuus päeva ja seitsmendal tõmbas hinge.
Huvitav on asjaolu, et sõna kodu Tartu linna arengukavast selle klassikalises tähenduses peaaegu ei leia. Juttu on kodulehest, asenduskodust, koduteenustest ja kodus elamist toetavatest teenustest, kuid mitte lihtsalt kodudest. Kui kodud ei ole mõttes, kuidas nad saavad siis jõuda plaanidesse?’
Hannes Soosaar, ettevõtja ja tartlane
